“Kuulmisimplantaat on minu elu muutnud nii heas kui ka halvas. Kuulen nüüd näiteks varese kraaksumist ja käo kukkumist. Aga teisalt kuulen ma nüüd liiga palju. Müra on meie ümber väga palju ja see tekitab vahel isegi õudust,” tunnistab Heli Veide – vaegkuulja, kes sai implantaadi 43aastaselt.
Seni sai Heli (48) helidemaailmast osa kuuldeaparaadi toel.
Kuulmislangus on Helil olnud arvatavasti sellest ajast saati, kui ta neljakuuseks sai. Ta mäletab ema juttu, et sündis kolme neeruga ja kaks neist tuli eemaldada. “See oli elu ja surma küsimus,” teab Heli.
Pärast operatsiooni pidi ema andma tütrele kangeid antibiootikume. Need päästsid lapse elu, ent kahjustasid kuulmist.
Kui Heli oli 2,5aastane, pidi ema lõpuks omaks võtma, et tütar ei hakkagi rääkima. Selgus, et ta ei räägi seetõttu, et ei kuule. “Emale oli see suur šokk. Sel hetkel ei teadnud keegi, kas ma üldse arenen, kas hakkan kuulma ja rääkima või mis toimub,” nendib Heli.
Kadusid tasakaal ja toidu maitse
Tütrele parimat soovides saatis Viljandimaal Abjas elanud pere ta Tartu 1. eriinternaatkooli ehk praegusesse Hiie kooli, kus kõne- ja kuulmishäiretega lapsi õpetatakse. Kooli juures töötab ka lasteaed.
Rääkima hakkas Heli enda sõnul viiendas klassis. “Kõik tänu eesti keele õpetajale. Tema innustas rohkem raamatuid lugema, et see annab sõnavara. Tänu temale olen julgem ja laia silmaringiga,” kiidab Heli õpetajat.
Koolis sai ta selgeks ka suu pealt lugemise ja õppis viipekeelt. “Tõsi, viipekeel oli meile keelatud. Kui jäime õpetajaile viibeldes vahele, saime kepiga vastu sõrmi. Nii pandigi meid rääkima,” meenutab Heli karme meetodeid. Tänulikult.
Nii elas ta oma tavalist elu, töötas Tartu Ülikooli lastekliinikus põetajana ja juhtis Tartumaa Vaegkuuljate Seltsi (mõlemat teeb siiamaani – S. P). Kuni 2003. aastal ema surmast saadud šoki ja ootamatu trauma järel vasak kõrv üldse enam ei kuulnud.
“Tegelikult läks mul iga aastaga kuulmine järjest kehvemaks. Katrin Kruustük soovitas implantaati,” tunnistab Heli, et arsti jutt tegi teda algul murelikuks.
“Lõpuks mõtlesin uudishimust, et proovin ära. Tagajärgedele ei osanud ma mõelda,” ohkab ta. Kuulmisimplantaat tõi kaasa kõrvavalusid, tasakaaluhäireid ja ka selle, et ühtäkki ei tundnud ta enam toidu maitset.
Pikemalt: http://www.ohtuleht.ee/465476
